Tegelikult ei ole vaja mitte kuhugi minna. Hoopis tulla on vaja. Pealegi on see palju lihtsam, sest minemisel on lahkumise kurvavõitu alatoon manu. Tulemises seevastu on lootust, ootust ja kirge, muidu ju ei tuleks, kui tulla ei tahaks või kui tulemisest midagi kaunist ja maitsvat loota ei ole. Seda enam, et meie siin ju ootame Sind.
Kirg pole meile tulemise põhjuste seas mitte ilmaasjata loetletud. Milonga, mis lihtsamas keeles lahtiseletatult on argentiina tango tantsuõhtu, ei ole oma olemuselt midagi muud, kui kirg. Kõige ehtsam, kõige puhtam, sõnadeta õhtu kahele. Säänseid, sensuaalsusest kummis üritusi, võib juba aastaid aeg-ajalt meie kavas leida. Osalemiseks ei ole vaja muud, kui meeleolu ja tahtmist, sest kõik ülejäänu saab kohapealse praktikaga kaasosalejate pealt maha õppida. Argentiinlased ise ütlevad muusika ning sellega seonduva kõige olulsemaks tundmuseks „alma“ olema. Kas pillis on sees „alma“ või mitte. Kas tantsus või tantsijas elab „alma“ või mitte? Kui jah, siis on asi õige ning muud ei olegi vaja, muu polegi tähtis. Alma ehk meie keeli hing. Aga eks Sa mõistsid seda ju isegi.
Café Grandis ei toimu midagi, millelt kirge ja olemise ilu ei kuma. Ja see kuma sütitabki meid. Just seepärast korraldame me siin kontserte, mis ka meie endi kõrvu kõnetavad; luuleõhtuid, mis hinge silitavad ja näituseid, kus silmadest üksi jääb teinekord väheks. 1940. aasta 23.veebruaril avati siinsamas kohvikus kolme Pärnu kunstniku Konstantin Süvalo, Erich Lepsi ning Ursus Tamme tööde näitus, mis tookord osutus väga menukaks ja mine tea, ehk kordub see kaheksakümne aasta tagune näitus millagi uuesti. Põhjust ju oleks. Ja olemise ilu samuti. Seda enam, et meie romantilises kesklinna kohvikus on alati mõni näitus vaadata. Nimekaimatest ja viimastitest on oma isikunäitusega üles astunud näiteks Olav Maran, Heli Tambur, Tiina Ojaste, Tauno Kangro ja Corine Quet. Kui lisada eelnimetatud üritustele veel erineva temaatikaga salongi- ja seltskonnamängudeõhtud, kellaviietee, tants kolmekümnendatel ülipopulaarse swingmuusika saatel ja veiniklubi, mille juured siin majas on kohvikust sügavamal, siis tundub, et olete sattunud justkui ajamajja. Ja seepärast ei saagi siia Pärnus minna. Siia tuleb tulla.
Sisukas kohvik
Vaevalt oskas saksa kirjastaja Ernst Litfass 1854. aastal arvata, et tema leiutatud betoonist ümar kuulutusetulp, mis ta õige kärmesti väga rikkaks meheks tegi, aegamööda üle kogu maailma levib. Polnud ka Pärnu siin mingi erand. Siinsamas, vasemal üle ristmiku, kunagise raamatukaupluse ees seisab tänini üks paljudest kuulutustetulpadest, mis aegu tagasi linnarahva jaoks pea ainsat „kuhu minna ja mida teha“ küsimustele vastuste leidmise rolli täitis.
Päev on õhtusse jõudnud ning enne tavapärast promeneerimistundi, mil peenemais rõivais linnarahvas end tuulutama sätib, on kuulutusekleepija tulbale juba saabuva nädala olulisemad teadaandmised ning sündmused lugemiseks ja ürituste väljavalimiseks üles seadnud. Ikka nõnda, et peenemad ja kallimad afššid silmnäo kõrgusele ning vähem prestiižsed madalamale. Tol päeval, 16. juunil 1938. aastal, on tulbale õige mitu teadaannet lisandunud. Nõnda kutsutakse linnarahvast staadionile Pärnu ja Tallinna vahelisele kergejõustiku linnavõistlusele, millest pidada osa võtma noor ja lootustandev jooksumees Erich Weetõusme ning samuti tantsuga koosviibimiseõhtule Papiniidus, ent enim tähelepanu tõmbab uudistajate hulgas teadaanne pärast pooleteise-aasta pikkust pausi uue omaniku käe all taasavatavast Café Grandist. Tõsi, kuuldused peatselt avatavast peenemast kohvikust on juba pikalt levinud ning päev varem on tähtsamatele kutsutud külalistele juba ka avapidu peetud, ent linnarahvale on too õhtu esimene võimalus uue kuuega söögikohta seestpoolt kaeda. Kuulutusetulp oli oma töö hästi ära teinud: külastajaid on palju ja sündmus ise pakub kõneainet kogu linnas. Uus omanik, pealinlane Elfriide Damm, polnud kokku hoidnud: peeglitega kaetud seinad, heledates toonides sisekujundus, pehme mööbel. Lisaks tavapärasele, mida igast kohvikust saada võib, korraldas uus omanik küünlavalgus-, luule-, kirjandus- ja pannkoogiõhtuid ning kui aasta pärast järjekordne uus omanik ka elava muusikaga linnarahvast meelitama hakkas, oli seltsimajalaadne maine kujundatud. Selline maine, mis kuulutusetulpa enam väga ei vajagi, sest pole ju lihtsamat valikut, kui et „lähme Grandi. Seal on alati midagi teha“.
See on siin senini nõnda.
Loe lisaks Mida teha Pärnus? Kuhu minna?