PÄRNU VANIM JÄRJEPANU TEGUTSEV KOHVIK

---

Olete lahkesti kutsutud Koidula pargi veerde, meie kõigiti õdusasse ning maitsekasse kohvik-restorani Pärnus.
Café Grand jagab taldrikult Wabariigiaegset romantikat, tassist lonksukaupa kuurortlinna idülli ja pokaalist pea sajandivanust fluidumit.

LOE PIKEMALT

Mark Kostabi graafikanäitus „BALTI KIRG”

30.11 kell 14:00 JÕULUKONTSERT - VÄLJA MÜÜDUD!

Pärnu muusikute KOOSMÄNGUKLUBI

Pärnu mullifestival MULLFEST 2025


Café Grand, mis on kõigiti ajakohane koosviibimisekoht otse Pärnu kesklinnas, laseb siinsamas aknas teada anda, et tema igat masti üritused ja sündmused ära korraldanud on.

Meie restoranis pakub meisterkokk Erik Kuusik Pärnu lähimas naabruses kasvanud saadustest valmistatud kõrges headuses roogasid, mis kundedele kõigiti meelejärele on. Nõndasamuti saab meie siinse kandi vanimas veinibaaris asjatundliku ja rohkearvulise valiku seast endale meelepäraseid šampanjasid ja veinisid pruukida.

Kohvik avatud iga päev 9-23.

Restoran avatud ainult ettetellimisel.

Kohvik-restoran Cafe Grand võtab enda peale kõiksuguste vastuvõttude korraldamise koos maitserikaste roogade ning jookidega Teie poolt nimetatud paigas.

Teatage meile oma tahtmisest ja me toimetame kõik ära kärmelt ning asjatundlikult.

Nõnda nagu Pärnu esimene veinibaar juba 1930. aastal, nõnda on ka Pärnu Veiniklubi ennast tänapäev sisse seadnud kohvik-restorani Café Grand. Lisaks tihedale seltskondlikule kooskäimisele on Pärnu Veiniklubi omale kanda võtnud toidu- ja joogikultuuri edendamise läbi igakülgsete vaimurikaste ajaveetmise viiside.

Munakividega kaetud uulitsat akna taga enam ei ole. Niisamuti ka ajastupäraselt lainetavat aknaklaasi, mis kohvikukülastajat välja vaatamiseks alatihti istumisasendit kohendama sundis. Ja pärnad Lydia Koidula mälestusmärgi ning kohviku vahel on üheksa aastakümnega üksjagu kohevamaks kasvanud. Ent enamat ei ole aeg ja juhus siin sajandiga muutnud. Vaade aknaaluse kohvikulaua tagant on üsna sama, kui 1934. aastal kohviku avamise aegu. Tõsi, kui noorhärra oleks toona söögikoha laua tagant ennast veidi ettepoole küünitanud, saanuks ta oma daamile kirjeldada ka pargi lõunapoolses servas olevat Pärnu esinduskino Capitol. Kahjuks hävis see õige napilt Café Grand akna vaatevälja mahtunud maja 1941. aasta sõjasuvel kui Pärnu kesklinn pommirahe alla jäi.

Algus oli krobeline. Kaupmees Aleksander Adamson, kes 1926. aastal oma vastvalminud Riia-pärases heimatstiilis kaubamajas kauplema hakkas, ei aimanud ilmselt, et tema seni ülesmäge läinud äritegevus äsjavalminud majas kõigest aastaga pankrotini jõuab. Lüheldast aega katsusid seejärel mõned võlausaldajad ruume välja rentides tühjaks jäänud hoonet enda heaks teenima panna, ent lõpuks, kui ka see ponnistus pankrotiga lõppes, müüdi kaubamaja 1928. aasta kevadel oksjonil Pärnu Pangale maha. Uhke ja uus vanalinna piiril asuv hoone, mis projekteeritud tolle aja nimekate arhitektide Erich von Wolffeldti ja Aleksander Nürnbergi poolt, läks kaubaks kõigest kolmandiku eest tema ehitushinnast. Majas proovisid uue omaniku allrentnikena õnne veel masinkudumistöökoda ja rõivakauplus, ent ka nemad olid 1930. aastaks, pärast võlgades maja järjekordset oksjonit seal oma äritegevuse lõpetanud. No kohe kuidagi ei saanud maja sisse õiget hoogu, justkui valesse kesta oleks sündinud.

Viimaks tuli mõte, mis hoonet senini toidab ja nõnda ehitati kaubamajast Olev Siinmaa projekti järele kõrgematele korrustele modernne hotell koos kõige luksuslikuga nagu soe vesi, telefon, garaazid, juuksurisalong, veinibaar ja söögikoht. Esiti jäeti esimesele korrusele äriruumid, millele leiti pärast pikemat otsimist järjekordne rentnik Unioni-nimelise saapapoe näol. Ka viimane tegutses seal, nagu juba tavaks oli kujunenud, ainult aastajagu päevi. Võib oletada, et säärane voolavus Pärnu kesklinnas asuval äripinnal oli ka põhjuseks, miks ruumid pärast jalatsikaupluse lahkumist jälle pikemaks ajaks sööti jäid. Alles 1934. aasta 4. jaanuaril avas esimesel korrusel pikemalt tühjana seisnud ruumides kohviku Pärnu tuntud kohvikupidaja Julius Herrnberger. Cafe Grand oli sündinud. Otse loomulikult vahetus umbes aasta pärast siin omanik veelkord, aga maja oli lõpuks oma õige sisu ja vormi leidnud.

Kontserttrio on oma pillid alustuse tarvis poodiumile valmis pannud. Pillimeeste tumehallid pintsakud ripuvad sealsamas toolikorjul jõude ning mehed ise lõpetavad leti ääres sigareti seltsis oma puhkepausi. Mõni samm neist eemal keerutab Telefunkeni grammofon äsjailmunud Artur Rinne šellakplaadilt tema uut lööklaulu „Tädi Anna“ ja verinoore neiu ees laual ootab koogilõigu kõrval oma vaikset hetke lugejaga Heiti Talviku esimene luulekogu “Palavik“. Valgetes põlledes noored ettekandjad hõljuvad kandikutega märkamatult mööda kohvi- ja brändihõngulist saali, nurgalauast kostub läbi mehise kõnesumina aeg-ajalt mõni doominokivi tekitatud äratuntav klõps ning Päewaleht on võtnud sel päeval lugajatele kirjeldada ameerika verise armastajapaari Bonnie ja Clyde kurba lõppu. Kohvikuaknast võib läbi madalate puudega kesklinna hõreda pargi hea tahtmise korral märgata, kuidas tulevane ilmakuulus maletaja Paul Keres Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi spordiplatsil abituriendina võimlemistunnis kaugust hüppab. 1934. aasta varajane ja soe kevad on Koidula pargis tegutseval piltnikul käed tööd nõnda täis pannud, et kaabudest ja kübaratest moodustunud kenakene järjekord luuletaja mälestuskuju ees kuidagi kahaneda ei taha. Just säärane sagin ja mõtlik fluidum imbus noil alguspäevil Cafe Grand´i seintesse ja see elab siin neis senini. Elas lüheldase Saksa okupatsiooniaja toidutalongide aegu ning pärastsõjaaegse kitsikuse ja hirmu kiuste. Ning vaat, et kõige enam jagas Koidulauliku silme all toda seintesse talletatud ja nõukogude perioodil kadumakippuvat vaimu ning tunnet siinsamas tegutsenud restoran „Võit“. Võib-olla, et ise seda teadmatagi. Ja võib-olla, et just seetõttu. Pole ka imestada, sest pargi, kust Koidula läbi akende osakest fluidumist kohviku ja restoranikülastajatega jagab, on kujundanud samad arhitektid, kes hotelligi. See on kooskõla sünnist saati. Siin üks teiseta ei kõla.

Ehkki mööbel on muutunud, aknaklaasid veatud ja muusika moodsam, saab siin tänaseni maitsta täpselt sama vaadet ja näha täpselt sama värelust, millesse armus tookord aknaaluses lauas istunud sinu verinoor vanavanaema Heiti Talvikut lugedes.

Raamat on letil. Võta ja maitse.
Needsamad silmad. Seesama tunne.